Üleeile hakkasime minu hetke lemmiklinna (Saksamaa piires), Frankfurti poolt s6itma läände. Tahtsime j6uda välja Reini j6eni mööda maanteid ja külavaheteid. Selleks, et maksimaalselt osa saada ümbritsevast, otsustasime vältida autobaani, kuigi see oleks meie teekonda 3x ajaliselt lühendanud...
Miks ma sellest kirjutan... kuna kogesin selle väikese day trip´i jooksul midagi nii hämmastavalt ilusat, mida on raske s6nadesse panna. Isegi pildile ei tahtnud ma midagi jäädvustada, kuna kartsin, et foto ei suuda samuti seda tunnet edasi anda...ja 6igesti tegin.
Taunus ja Reini Kiltkivimäestik, nende üleminek on ähmane ja see k6ik sulandus üheks müstiliseks massiks. Kulgesime mööda käänulisi teid, mis looklesid mööda mäen6lvasid, aeg-ajalt möödusime üksikutest majadest v6i asulatest, kuid ei ühtegi inimest. Kohati tundus, justkui ma näeksin und. Mind lummas udu, mis kattis meie ees looklevaid teid ja künkaid, taevas oli nii tumehall, et see tekitas lausa apokalüptilisi m6tteid... K6ik see kokku oli nii ilus, et me ei rääkinud palju, vaid vaatasime.
Sellel piirkonnal on eriline energia, mis h6ljub tänaseni nende metsade ja lagendike kohal. Aastatuhandeid tagasi osutasid väga algelist s6jatehnikat ja lahingustrateegiat vallanud germaani h6imud järjepanu ja tulemusteta vastupanu Rooma k6rgtsiviliseeritud vallutajate vastu. Siiski, 9.a.d. l6id germaani h6imud (Arminiuse ehk Hermanni juhtimisel) tagasi roomlaste üha enam p6hja suunas tungiva impeeriumi laienemise. See on t6eline kangelaslugu, mis kulmineerus
lahinguga Teutoburgi metsas. Lahingu toimumise koha üle on aastasadu vaieldud, kuid tänaseks on leitud piisavalt t6estusmaterjali, et see toimus Osnabrücki lähistel, siiski tunduvalt p6hja pool kui kaua arvati.
Ma ei ole endale kunagi soovinud suvekodu v6i veel vähem suurt maja, ma kardan pakse sügavaid metsi, kuna need talletavad endasse liiga palju rasket energiat, mida ma ei oska seletada. Äkitselt ütlesin oma kaaslasele, et meil v6iks olla siin kandis kunagi mingi majakene, kuhu vahel tagasi t6mbuda. Kummaline, sest mul ei ole kunagi varem sellist soovi tekkinud. Kaaslane arvas ka, et mul on palavik vms. Vastasin, et "mulle meeldiks siin viibida vaid siis, kui on samasugune udune ja sünge, muidu mitte" :)
Sujuvalt läks udu ja hallus üle pimeduseks ja me j6udime majesteetliku Reini äärde, vihma ladistas. Ma nägin juba soomusrüüdes ja relvastatud atleetlikke Rooma s6dureid aerutamas rütmis ja hüüete saatel mööda tumedat j6ge. M6tlesin, et ega neil polnud ka kerge, päikesepaistelisest soojast Roomast tulla siia oma riiki ja keisrit teenima.
V6iksin l6putult arutleda inimestest ja inimsuhetest, kellega meid lahutavad aastatuhanded - mida nad m6tlesid ja mida tundsid. Maailmas on 6nneks kohti, kus on v6imalik neid m6tteid ja tundeid mingil määral tunda ja kogeda. Kohad, kus on toimunud midagi suurt ja v6imast, muutuvad ajaloo vältel "ilusateks" ja aukartust äratavateks.
Ilusaid elamusi ja tundeid - ILUSAT uut aastat!
